Euroopa Liitu minekuga seoses on eesti keelde tõlgitud tohutul hulgal materjali. Mõnikord on tõlkijateks sattunud inimesed, kes ei ole vastavat valdkonda hästi tundnud, sageli on tõlkimisega kiirustatud. Vahel on tõlkija pidanud mõnd ammu tuntud vastet liiga tavaliseks ja püüdnud uudse väljendiga silma paista. Levinud on ka väärarusaam, et liiga lihtne ja üldkasutatav sõna teeb teksti kuidagi labaseks, aga kui lisada mõni võõrsõna või omapärane väljend, saab tõlge veidi keerulisem, asjalikum ja võib-olla isegi „eurolikum”. Kõige selle tõttu on meie keelde tulnud või taastulnud hulk nn moesõnu, mille kasutamisega on hakatud liialdama. Need sõnad on mõnes kontekstis omal kohal, kuid nende liigne ja vahel ka vale tarvitus on muutunud üsna häirivaks.