Luisa 25

25 aastat sünergiat ja entusiasmi!

1992. aastal toimus maailmas nii mõnigi oluline sündmus, kuid meie ajaarvamine algas nii: Eesti sai oma raha – Eesti krooni – ning turule tuli ühe töötajaga õhinapõhine väike masinakirjabüroo Luisa, et alustada oma teed teiste ilusate nimedega (Astrid, Meribel, Emilie jm) ja samal aastal asutatud firmade hulgas. Puhusid just tärganud turumajanduse värsked tuuled ning innukad mõtted ja teenused võeti turul hästi vastu. Saadud tagasisidest julgustatuna hakkasimegi koos järjest suureneva meeskonnaga täiesti tundmatule tulevikule vastu sammuma. Julge hundi rind … Ja nii on ühe töötajaga alustanud väikefirma kasvanud Baltikumi üheks mõjukamaks tõlkebürooks.

Täname kõiki panustajaid – nii meie võrratut meeskonda kui ka kümneid tuhandeid kliente, kes on teinud Luisast just sellise tõlkebüroo, nagu me praegu oleme – paraja ja parimais aastais!

1992 oli aasta, mil

  • ROK-i president Juan Antonio Samaranch käis Tallinnas
  • toimus Rootsi kuninga Carl XVI Gustafi ja kuninganna Silvia ametlik visiit Eestisse
  • pankades algas rahareformi ootuses valuutaostubuum
  • Eesti läks üle oma rahale (8 EEK = 1 DEM)
  • Erika Salumäe võitis Barcelona olümpiamängudel kuldmedali
  • Berbel Pedari (Pruunsild) asutas AS LUISA, mis avas oma esimese kontori 16. novembril Tartus aadressil Tiigi 1

Tere tulemast Luisa fotorännakule läbi ajaloo

LUISA LOOD

Igal aastal nägi Stewart kurja vaeva, et aprillinalja teha, ja värbas mind korduvalt kaasosaliseks. Kord saime kell viis hommikul Tartu kesklinnas kokku, et aidata isa-poja kujule mähkmed alla. Kord helistasin Stew palvel tema ameeriklannast sõbrale, esitlesin end Tallinna loomaaia direktori Mati Kaaluna ja teatasin, et tema viisaga on probleem. Neiu ehmus nii ära, et ei pannud seda kummalist tausta tähelegi. Stewarti mahitusel saatsin 1. aprillil mitu aastat järjest projektijuhtidele kellegi Ishtar Kazbekovi nimel vigases eesti keeles absurdseid tõlkepäringuid.

Taivo Liivak
(Jurist-lingvist ja inglise-eesti-inglise vandetõlk)

Juubeliaastad kutsuvad ikka meenutama ja nüüd, kus Luisal täitub 25 aastat, on hea tuletada meelde algusaegu. Praegu tundub väga kummaline, et tõlkijad pidid kunagi minema tõlget vajavatele dokumentidele kontorisse järele, sest need saadi paberi. Pärast tuli tõlge jälle tagasi viia, aga seda tegin suure disketi abiga – e-post tuli mõned aastad hiljem. 90-ndate alguses polnud palju ka mobiile, alles kümnendi lõpu poole hakkas neid rohkem tulema ja seega muutus töö tegemine märgatavalt lihtsamaks. Nüüd on üsna veider mõelda, kuidas ilma interneti, e-kirjade ja mobiiltelefonideta hakkama saadi. Ja kuidas üldse ilma guugeldamiseta hakkama saadi …

Kaija Liisa Rytkönen
(soome keele tõlkija)

Luisasse tööle tulles avastasin, et inimkolleegid polnud ainukesed, kes mind kontoris pikisilmi ootasid. Suureks üllatuseks oli papagoi, kellel küll oli puur, kus ta isegi mõnikord viitsis natuke istuda, aga enamasti lendas ikka kontoris ringi ja üritas vahelduva eduga tööprotsessis osaleda. Istus uhkelt ühe või teise kaastöötaja õlal ning sosistas talle kõrva salapäraseid juhtnööre. Ja kui inimene hakkas kiiresti klaviatuuril toksima, tähendas see, et juhendamine oli olnud edukas, ja tark lind sai rahuliku südamega edasi lennata. Selline tõhus suleline office manager.

Kirill Lebed
(inglise ja vene keele tõlkija)

Aastal 2002 oli Luisa kontor Tartus Rüütli tn 21 majas II korrusel. Sama maja I ja III korrusel oli Balti Investeeringute Grupp, kes andis eraisikutele ja firmadele lühiajalisi laene. Istusime Kristaga kenasti klienditeenindustoas ning tegelesime oma igapäevatöödega. Korraga läks uks lahti ja sisse astusid kaks nahktagides kiilast jõmmi. Üks prantsatas minu ette toolile ja teine Krista ette. Suurem ja kiilam küsis üle laua Kristalt: „Me tahaks teie käest raha saada! Kuidas saaks seda organiseerida?”

Istusime tükk aega vaikides ja kangestunult, kuni suutsin lõpuks piuksatada: „Meilt saab kahjuks ainult tõlkeid, raha eriti ei ole.”

Siis selgus, et mehepojad olid lihtsalt uksega eksinud ja tahtsid hoopis BIGist raha laenata.

Raili Kadak
(juhatuse liige)

Mulle meenub lugu aastast 1996, kui Tartus käis trükitöid tegemas üks iidvana onu, kelle nime ma kahjuks enam ei mäleta. Igal juhul ta polnud kunagi nõus ära minema, vaid ootas, kuni trükitud sai. Ükskord jäi ta vastuvõtutooli magama, aga mina olin hirmul, et kas ta enam elus on. Seega kutsusin Berbeli ema Malle onu vaatama ja kontrollima. Malle togis teda senikaua, kuni onu siiski ärkas.

Õnneliku lõpuga lugu!

Reelika Jakubovski
(juhatuse liige)

Mulle meenuvad lood seoses mu oma nimega.

Parim neist oli selline: meil oli aktiivne tellija Gillette, kelle venelannast esindaja saatis tellimusi Peterburist. Ükskord ta soovis saata faksi ja küsis telefonitsi, kelle nimele saata. Et „Berbel” oli talle raske aru saada, siis sai talle öeldud tähthaaval: B nagu banaan, E nagu Elizaveta, R nagu Raissa jne. Ja siis tuligi faks, mille päises seisis „Dear Bananaerbel”!

Kirjapäises on minu nimest esinenud ka sellised versioonid nagu „Lp härra Pruunsilm” ja „Mr. Brunshid”. Üks klient ajas pidevalt mind ja Kristiinat segamini. Oli juhtum, kus klienditoast kostus nõudlikku heli, kui see klient soovis Kristiina Püttsepa asemel mind ehk Kristiina Pruunsilda teda teenindama. Teinekord aga mina talle ei sobinud ja ta nõudis Kristiina Püttseppa. Selle kliendiga sai alati palju nalja.

Berbel Pedari
(asutaja ja juhatuse liige)

Tõlkija töös on oma plusse ja miinuseid. Plusside seas on kahtlemata võimalus töötada kodus või reisil. Olen teinud tööd näiteks Tenerife rannakohvikus istudes või Hongkongi betoondžunglis seigeldes.

Üks suur miinus on aga see, et näen oma kolleege väga harva, kuna Luisa Tõlkebüroos töötavad inimesed kõikidest Eesti ja maalima nurkadest ning suheldakse valdavalt meili teel. Seoses sellega meenub mulle üks naljakas kiri, mille saatis mulle vene keele toimetaja Olga Zhuriari, kes on mind palju aidanud, kui olin veel juuniortõlkija. Olga plaanis tulla Tartusse ja korraldada seal tõlkijate koolituse. Kui avaldasin soovi koolitusel osaleda, vastas Olga: „Noh ma küll ei tea, kas ma oskan sulle midagi uut õpetada. Aga vähemalt kohtume sinuga nagu Deržavin Puškiniga!“

Ekaterina Kornilitsina
(vene keele tõlkija)

Arvan, et sõbrunesin Luisaga lähemalt 2002. aasta veebruaris, kui toona 10-aastane Luisa kutsus mind talvepäevadele koos lumme möllama. Tookord kaasas olnud pisipojast, kes sülle võetuna Reelika prillid suure kaarega põrandale lennutas (õnneks siiski vaid ehmatuse hinnaga), on tänaseks sirgunud pea kahemeetrine noormees. Kahtlemata on sellest saati veel paljugi muutunud ning arenenud ja kasvanud on nii Luisa kui ka mina ise tõlkijana, tehnikast rääkimata. 2000-ndate algusaastatel tõlkijana alustades ei olnud haruldane olukord, kus tuli projektijuhti paluda saata potentsiaalse tööga tutvumiseks mitte terve fail, vaid mõni näidislehekülg, et mitte korraga ära kasutada kogu nappi andmemahtu, mida sissehelistamisega võrguteenus tol ajal sisaldas.

Pikkade aastate jooksul Luisale tehtud tuhandete tõlgete hulgas on tulnud pureda võtta tekste väga erinevatest valdkondadest. Meeldejäävamate pähklitena võib nimetada nt surnu kohtumeditsiinilise uuringu käsiraamatu detailseid kirjeldusi, kuidas peaks toimima kolju väliskülje inspekteerimisel ja aju eemaldamisel, või prestiižset ülesannet tõlkida rootsi keelde president Ilvese kõne banketil Nende Majesteetide Rootsi kuninga Carl XVI Gustafi ja kuninganna Silvia auks Stockholmis. Presidendi kantseleile tehtud töödega seoses meenub veel üks seik. Tõlkisime ajalehes Sydsvenskan Eesti Vabariigi taastamise juubeli puhul presidendi nime all avaldatava artikli ning saime tähelepanelikkuse eest tänada, kui juhtisime autorite tähelepanu asjaolule, et aastakümneid tagasi Stockholmis korraldatud esmaspäevaste toetusmiitingute toimumiskoht oli Norrmalmstorget, mitte Hötorget ehk Heinaturg, nagu algtekstis oli ekslikult märgitud.

Luisaga veedetud aastad kätkevad minu jaoks aga kindlasti mitte pelgalt tõlgitud lehekülgede arvu või nende eest pangakontole laekunud summasid, vaid palju meeldejäävaid kohtumisi, uusi tutvusi ja juba lähedaseks saanud sõpru, keda on alati tore jälle näha. Olles tegutsenud vabakutselise tõlkijana juba ligi 20 aastat, julgen väita, et Luisa-sarnaseid tõlkebüroosid meie tõlketurul palju ei ole. Aitäh selle eest kõikidele luisakatele ning jaksu ja lusti samas vaimus jätkamiseks, et saaksime koos tähistada ka noorest pensionärist Luisa sünnipäeva!

Katrin Planhof Skott
(rootsi keele tõlkija)

Ameteid on igasuguseid. Ütled, et oled ehitaja, kokk, bussijuht või õpetaja – kohe on selge, mis tööd inimene teeb. Ütled, et oled keeletoimetaja – hmm …

See pole nagu päris töö. Mingis vanuses lastele tundub see isegi ahvatlev, sest kogu aeg saab ju arvutis olla. Vahel võib see kaasa tuua väsitavaid vaidlusi teemal, miks ema võib kaua arvutis olla, aga teised ei või. Ja mis seal lastest rääkida, mõnelegi täiskasvanule tundub see samuti midagi kahtlast: istub kogu aeg seal ekraani ees, midagi ei tee …
Kui juhtud mõnele võõrale mainima, et oled keeletoimetaja, kohtad kahte sorti reaktsioone. Ühed ütlevad „ahah” ja teevad mõistva näo, aga nende silmist on näha, et natuke segaseks see asi ikka jäi. Teistega näeb vestlus välja umbes selline:

„Sina töötad seal tõlkebüroos, jah?”
„Jah.”
„Mis keeli sa tõlgid?”
„Ma ei tõlgigi, ma toimetan.”

Paus.

„Mis keeli sa toimetad?”
„Eesti keelt.”
„Aa …”
Paus.
„A mis sa siis teed? Paned komasid või?”
„Nojah, komasid panen ka, aga peale selle veel …” (Lühike kirjeldus olenevalt vestluskaaslasest ja olukorrast.)
„Ah soo. Aga kas siis on palju vigu?”

Tjah … Oma ametite tutvustamisel on meil veel pikk tee käia. Alles paar päeva tagasi küsiti mult, mida me seal tõlkebüroos siis tõlgime: kas vanu ürikuid või?

Külli Pärtel
(eesti keele peatoimetaja)

Kõige naljakam lugu on see, kuidas Luisas töötatud aastate jooksul on tasapisi juurdunud usk minu IT-alasesse kõikvõimsusesse. Nimelt helistas mulle ühel heal päeval keegi tõlkija oma kodust, mis ei olnud just kõrvalmajas ja vist isegi mitte samas linnas, ning kurtis: „Iris, mul läks Internet ära. Kas sa saaksid tulla minu arvutisse ja vaadata, milles asi?” Kahjuks pidin tunnistama, et kui Internet läks ära, siis võin ju proovida pentagramme joonistada ja loitsusid lausuda, aga tõenäoliselt pole ma siiski suuteline tema „arvutisse tulema”.

Iris Barbara Jeletski
(inglise keele tõlkija ja tehniline toimetaja)

Enne juunioriosakonda tööle asumist ei osanud ma arvata, et leian siit lisaks uutele ka vanu sõpru.
Luisa juunioriosakonda on peale minu tee leidnud tuttavaid nii koolist, ülikoolist kui ka peretuttavate seast. Eriti vahva oli päev, kus sain kirja ühelt oma lemmikõppejõult Tartu ülikoolist. Ta uuris minu käest juunioriprogrammi kohta ja seejärel kandideeriski. Nüüdseks on temast saanud üks meie väärikatest tavatõlkijatest!

Anne Nestor
(Juunioriosakonna projektijuht)

Kutse Luisa sünnipäeva peole